Nõelkudumine on minu jaoks olnud senini kõige raskem ülesanne.
Sellel tunnil, kui sellega algust tegime, istusime mõnusalt kamina ümber ja üritasime kõik pusima hakata.
Alustuseks saime igaüks ühe sellise puust jämeda ja üpris suure nõela ja pidime võtma nõelajupi. Seejärel pidime tegema ühe aasa ja sellest selle nõela koos lõngaga läbi tirima. Ja seda nii palju, kui suureks seda alguse auku teha tahtsid. Minul tuli see selline üpris pisikene. Seejärel hakkas asi sarnanema rohkesti heegeldamisega, ehk pidi nõela läbi pistma järgmisest aasast ja niiimoodi ringiratast. See asi kiskus aga alati kausiks ja seda oli tõepoolest suhteliselt võimatu lahti harutada.
Kui aga lõng saab otsa, siis on vaja seda jätkata. Jätkamiseks tuleb ühendada need vastavad lõngaotsad, need lahti harutada ja seejärel kokku panna. Siis peab neid kokku rullima/hõõruma, natuke märgade kätega tuli asi paremini välja. Kuid see oli siiski väga harjutamist nõudes tegevus.
No comments:
Post a Comment