Kõlapaela tegemine

Kõlapael- kui ma seda nimetust kuulsin, ei osanud ma arvatagi, et see tuleb sellest, et kõladeks nimetatakse pisikest puust ruudukujulisi lihvitud nurkadega plaate, mille igas nurgas on auk.
Tunnis aga sain sellest teada ja siis antigi igale ühele neli kõla, mille me pidime ära nummerdama ja iga augu ka. Siis Liis seletas meile, kuidas mustrit joonistada. See tuli paberile teha ja vastavalt sellele, kas lõng jookseb kõla eest või tagant ja mis värvi lõng parasjagu on, tekibki muster.
Minul tuli selline klassikaline, musta ja valgega ja sugugi mitte eriline muster, aga olenemata sellest oli see väga lahe.
Nüüd natuke tööprotsessist ka. Alguses tundus see midagi väga keerulist ja arusaamatut. Nimelt pidime kokku 16 ühepikkust lõngajuppi lõikama ja need vastavalt joonistatud mustrile kõladest läbi panema. Siis pidime mõlemasse otsa sõlmed tegema ja ühe otsa laua külge kinni siduma. Teine ots aga tooli külge(osad meist pidid lausa enda külge siduma), et lõngad jääksid pingule. Siis pidi jälgima, et kas kõlade augud(Et kõik neli ühte asuvad ühel kohal jn kõikide numbritega) Kui see oli tehtud, tuli võtta eelnevalt väike keritud linane niit. Siis tuli aga asja kallale asuda. Nimelt pidi selle niidi sealt läbi panema ja siis kõiki kõlasid korraga ühes suunas keerata ja neid natuke üles-alla sudida, et see vahe ilus tuleks. Ja nii lihtne see oligi!
Mulle see isiklikult väga meeldis ja ma võtsin kõlad kojugi kaasa, et veel teha.. Kodus tegin endale ühe käepaela moodi asja. See oli neist õpitud töövõtetest minu lemmik!
Kahjuks antud hetkel pilte lisada ei saa, kuid üritan seda varsti teha, kuna ainult sellest kirjutisest on ilmselgelt  liiga raske(võib öelda ka, et võimatu) midagi aru saada.      

Nõelkudumine kui protsess

Nõelkudumine on minu jaoks olnud senini kõige raskem ülesanne.
Sellel tunnil, kui sellega algust tegime, istusime mõnusalt kamina ümber ja üritasime kõik pusima hakata.
Alustuseks saime igaüks ühe sellise puust jämeda ja üpris suure nõela ja pidime võtma nõelajupi. Seejärel pidime tegema ühe aasa ja sellest selle nõela koos lõngaga läbi tirima. Ja seda nii palju, kui suureks seda alguse auku teha tahtsid. Minul tuli see selline üpris pisikene. Seejärel hakkas asi sarnanema rohkesti heegeldamisega, ehk pidi nõela läbi pistma järgmisest aasast ja niiimoodi ringiratast. See asi kiskus aga alati kausiks ja seda oli tõepoolest suhteliselt võimatu lahti harutada.
Kui aga lõng saab otsa, siis on vaja seda jätkata. Jätkamiseks tuleb ühendada need vastavad lõngaotsad, need lahti harutada ja seejärel kokku panna. Siis peab neid kokku rullima/hõõruma, natuke märgade kätega tuli asi paremini välja. Kuid see oli siiski väga harjutamist nõudes tegevus.

Kedervarrega ketramine

Tunnist, mil me kedervarrega tutvust tegime, on juba üpris kaua aega möödas, kuid ma pole siiani suutnud end kokku võtta ja siia sellest kirjutada. Nüüd üritan end kokku võtta ja selle siia kirja panna.
Sel päeval toimusid tunnid tööõpetuse klassis, kus ootasid meid ees meie juhendajad ja kotid, mille sees olid erinevad villad ja kedervarred. Kõigepealt räägiti meile kedervarre ajaloost ja saime tutvuda mitmesuguste villadega(sh. koera, jänese jpt) Väga lahe oli neid omavahel võrrelda.
Siis jagati igaleühele kedervars...No alguses tundus see tõesõna selline asi, mis tundus nii keeruline kuidagi.
Alustuseks saime kõige raskema villa, millega teha, ehk kraasimata lambavilla.
Töö nägi siis välja selline, et pidime villast pikema riba ühendama juba kedervarre küljes oleva  nööriga ja siis selle konksu tagant läbi panema ja ketrama ehk seda keerutama hakkama. Koguaeg villa järele andes ja seda ühte pidi keerutades.
 Esimene lõng tuli selline paks ja tupsukestega seal keskel. See pooleks ei läinud.
Teiseks saime siis juba töödeldud lambavilla, millega oli palju kergem teha, lõng tuli tunduvalt ühtlasem. Kuid see läks ka kergemini katki, kuna kiud jooksid ühes suunas ilusti ja kui liiga vähe järgi anda, siis see juhtus minul üpris tihti katki minema. Kuid selles töös pole hullu, kui selline asi juhtub, kuna seda kõike on väga lihtne omavahel taas ühendada.
Kolmandaks saime juba valmis peenikese, tööstuslikult tehtud villa... Sellel oli veel isegi oma nimetus, heie kui ma nüüd ei eksi. Sellega tegime kaks erinevat lõngajuppi ja pärast ühendasime need omavahel ära, keerutades neid teistpidi.
Väga huvitav kogemus ja see pani taaskord mõtlema, kui palju pidid naised vaeva nägema, et saaks teha nt. kampsuni jaoks lõnga...
Seda kõike on kirjutates nii raske seletada, kuid meie, kes olime tunnis olnud, pidime seda seletada neile, kes puudusid ja saime ilmselt oma tööga hästi hakkama, kuna raskusi ei tekkinud.